Traktoril on 6,5 hj praktiliselt uus Hiina bensiinimootor, mis oma 130 EUR hinna kohta on piisavalt vastupidav. Tehase andmetel on bensiinikulu 3 l/t, kuid kergel transporditööl näib ta olevat väiksem, raskel freesimisel suurem. Kes selles mootoris tema päritolu tõttu kahtleb, võib osta kohe ka uue varumootori. (Paari päeva palk ehk!) Veavad ainult ühele diferentsiaalita teljele kinnitatud tagarattad. Parema juhitavuse saavutamiseks on ka esirattad sügava mustriga. Pöörderaadius on väiksem kui keskmisel sõiduautol. 8 edasi- ja 2 tagasikäiku. Rataste jooksulaius on 0,8 m, mis määrab ka kartulivagude laiuse.
Traktori seadmine põllutöödeks on olnud veidi probleemne, sest algselt oli ta metsaveomasin, mille jõuülekanne võimaldas käitada ka haagise vedavaid rattaid. Sel põjusel pole ka tema esisild vedav. Selleks polnud lihtsalt vajadust. Hiljem sai haagis täiendatud iseseisvaks isesõitvaks masinaks ja traktori otstarve muutus ka. Tänu ümberehitustele ja olemasolevatele mingil määral piiratud võimalustele on nüüd nii masin kui ka tema tööprotsessid veidi omanäolised, kuid loodetavasti tasub ta end siiski ära. Tavaliselt tahab uus omanik ikkagi midagi muuta vastavalt kohalikele tingimustele või oma vajadustele. Üks niisugune koht on muldajate piid. Need piid on küllalt pikad ja nad võivad kartulipealseid riivata ja seda eriti siis, kui vaod pole päris sirged. Vajadusel saab neid lihtsalt kärpida ketaslõikuriga. Teine asi on piide asetus. Võimalik, et uutes tingimustes tuleks nad painutada mingisse teise asendisse. Seda saab teha pikema torujupi abil külmalt, kuid parem on seda teha kuumutades paindekohta gaas- või elekterkeevitusega. Viimasel juhul tuleb vool timmida küllalt tugevaks ja suhteliselt jämeda elektroodiga hoida kaarleek võimalikult pikk. Kui on alalisvoolu keevitus, tuleb elektrood ühendada miinusega (päripolaarne keevitus). Siis kuumeneb metall rohkem, elektrood sulab vähem ja detaili pinnale koguneb vähem pritsmeid.
Traktori esisilla kiige saab soovi korral lukustada. Neljal ühte tasapinda fikseeritud rattal on mõnikord eeliseid. Näiteks sõitmisel üle luugita kanalisatsioonikaevu. Sama kehtib ka põllul kui mõne ratta toetuspind on ebameeldivalt kehv.
Jõuülekande ahel on järgmine. 5-kordne kiilrihmaeglustus mootori rihmarattalt jaotusvõllile, kust hargneb ülekanne ühes suunas läbi GAZ-24 käigukasti tagarataste suunas ja teise haruna freesi suunas. Tagaratastele minev ülekanne tuleb käigukasti sisendvõllile. Käigukastil on 4 edasikäiku ja 1 tagasikäik. Käigukasti väljundist läheb kett kiiruste valiku jaotusvõllile (kettmultiplikaatori sisendvõllile). Sellel võllil on 2 vedavat ketiratast, väiksem ja suurem ning jõu ja pöörlemise edasikandmiseks saab neist valikuliselt kasutada ainult üht. Kui kanname käigukastist tulevad käigud edasi väiksema kaudu, saame suhteliselt aeglased, kuid jõulisemad liikumised (4 edasi, 1 tagasi), kui kasutame suuremat ketiratast, saame kogu selle 4+1 käikudegrupi 4,6 korda kiiremas olekus, kusjuures veojõud muidugi väheneb. Need 4 aeglasemat edasikäiku ühelt ketirattalt ja 4 kiiremat käiku teiselt ketirattalt moodustavad põhimõtteliselt järjestikku paigutatuna ühe 8-käigulise rea, kus käikude vahed on enam-vähem võrdsed. Aeglasemad käigud on sobivad freesimisel, kiiremad transprordiks maanteel. Kiirema või aeglasema kiirustegrupi valiku hoob on juhi vasaku käe all. Sidurina töötab mootoriülekande 17 mm kiilrihm, mida vastavalt vajadusele pingutatakse või lõdvendatakse. Õigel käsitsemisel võib rihm väikemajapidamises vastu pidada aastaid. Uue rihma hind on ca 10…15 EUR.
Freesi pöörlemise ülekanne algab, nagu öeldud, mootorile järgnevast jaotusvõllist, mille otsast läheb aeglustav kettülekanne freesi vahevõllile ja sealt edasi veel ühe aeglustava ülekandega freesile. Freesi lõppülekanne on tollise ketiga, mis talub tõmmet 5 tonni ja frees ise on jõuline ja aeglane ning sobib ka näiteks uudismaa freesimiseks. Freesi lõppülekanne on ka pöörlemissuunda muutev. Niisiis on tegemist vastusuunalise freesiga, kus freesiterad liiguvad mullas masina edasiliikumise suunas. See on oluline kivisel põllul. Kui mullas kuskil 10 cm sügavusel on mingi taldrikutaoline lame kivi, siis freesitera liikumisel ülalt alla (pärisuunaline frees) üritab tera selle kivi purustada või alla suruda. Samas pole ei see ega teine väikesele kergele freesile jõukohane ja tulemuseks on see, et kivi tõstab freesi mullast välja. Kui kive on rohkem, võibki korraliku freesimise asemel tekkida mingi pidev freesi üles-alla hüppamine, mis võib ka masinat oluliselt kahjustada. Kui aga freesitera liigub alt üles (vastusuunaline frees), läheneb üle 100 kg jõuga liikuv tera kivile altpoolt ja kivi ülestõstmine pole mingi probleem. Alla 5 cm läbimõõduga kivid freesi ei kahjusta. Suuremad võivad seda teha, kuigi niisuguseid juhuseid pole olnud. Fotol on aiakäru kriimustatud kividega, mis on sama tüüpi freesi poolt mullast välja tõstetud. Võrdluseks tikutops.
Sellel freesil on ka vajakajäämisi. Nimelt on freesiterade laius ca 10 cm, aga nende omavaheline kaugus 20 cm. Selle tulemusena freesitakse põld ribadena – lihtsustatult öeldes igale 10 cm freesitud maale järgneb 10 cm freesimata maad ja nii kogu põllu ulatuses. Tegelikkus on siiski veidi meeldivam. Näiteks freesides 20 cm sügavuselt ei jää freesiterade vahele mingit 20 cm kõrgust ja 10 cm laiust “müüri”, sest külgtõugete tõttu see mureneb ja “müüri” muld seguneb muu mullaga. Siiski toimub see ainult kuskil “müüri” 3/4 kõrguse ulatuses. “Müüri” jalam tavaliselt jääb alles ja kui eemaldada läbifreesitud pinnas, näeme, et töötsooni põhi meenutab ikkagi mingit minikartulipõldu oma liikumissuunaliste vagude ja vaovahedega. Alloleval fotol on traktori edasiliikumine mõneks sekundiks peatatud, kuid frees pöörlema jäetud ja siis jälle edasi liigutud. Selle tulemusena kaevas frees augu, mille nähtav põhi on samasugune nagu on põhi freesitud kihi all põllul. Sileda põhja saavutamine freesitud kihi all oleks tehniliselt küllalt lihtne. Tuleb lihtsalt teha freesiterad (pole üldse keerukas töö), mis on laiemad, kuid sellega kaasnevad kahjuks töösügavuse vähenemine ja töökiiruse langus.
Freesimissügavus on 10…25 cm, freesi töölaius 5 teraga 1 m. Suuremad sügavused saab kui freesida 2 korda, kasutada võimalikult väikest edasiliikumiskiirust või vähendades töötavate freesiterade arvu näiteks viielt kolmele. Viimasel juhul jääb freesi töölaiuseks 60 cm. Järgneval videol ongi freesimine 3 teraga. Nende tööpiirkond on piiratud tõketega, et freesitav muld laiali ei paiskuks ega valguks. Kahe parempoolsema freesitera tühjad kinnituskohad ainult riivavad maad, millest pole kasu ega kahju kui mitte lugeda plussiks see, et järgmine töökäik tuleb teha nii, et vasak esiratas peab nüüd veerema neljanda (praegu eemaldatud) freesitera joonel. Videol liigub traktor esmalt kiirusega 270 m tunnis, mis annab 162 m2 freesitud pinda ja pärast peatumist kiirusega 418 m tunnis, millele vastab freesitud pind 249 m2. Freesimissügavus veidi üle 20 cm.
Viie freesiteraga freesimisel on pilt järgmine:
Siin liigub traktor alguses samuti 270 m tunnis ja tulemuseks ka tunniga 270 m2 ning video lõpus kiirusega 418 m tunnis tulemusega 418 m freesitud maad tunnis. Freesimisügavus 15 cm.
Kuna suurema töösügavuse taotlus vähendab jõudlust ja suurendab kulutusi, on niisugune lähenemine sobiv ehk mingil 100 m2 peenral porgandi, herne vms. kasvatamisel. Kartulipõld on enamasti suurem ja üritus freesida selle väikese masinaga sügavamalt näiteks 1000 m2 või rohkem võib osutuda ebaotstarbekaks. Kui leitakse, et freesimissügavus on kartuli jaoks ebapiisav, saab kobestatud pinna sügavust suurendada põhjakobestite (sügavkobestite) lisamisega. Ja vaod seemnekartuli jaoks tõmmatakse sisse mitte laiade piimuldajatega (muldajate tööosadega), vaid need laiad osad eemaldatakse nende kinnitusvartelt ja vaod tõmmatakse sisse nendesamade suhteliselt kitsaste varte endiga, milledele saab kinnitada ka väikesed vaolaiendajad ja millede alla otsa saab lisada veel eelnimetatud sügavkobestid. Kobestatud põhjamuld pluss pärast vao sissetõmbamist sinna tagasi varisenud muld moodustavad seemnekartuli alla ligikaudu 10….15 cm paksuse kobestatud kihi. Kui vagu seemne jaoks sisse tõmmatud, võib väiksemal põllul selle põhja lisada veidi mineraalväetist ja/või mingit peenemat orgaanilist väetist ja see kõik mugula alla jääva mullaga segada. Seda võib teha kitsa piikobestiga või ka spetsiaalse järelveetava kobestiga, kõndides vagude vahel tavalise jalakäija kiirusega. Esialgsetel kitsastel seemnekartuli vagudel on ka teine eesmärk. Nii jäävad seemneridade vahed madalamad, laiemad ja lamedamad, mis võimaldab traktoril seemne kinniajamisel paremini õigel kursil püsida ja sirgemad vaod saada. Eelöeldu ei tähenda, et vaod tuleb sisse ajada just nii nagu kirjeldatud. Seemnekartuli vaod saab sisse tõmmata ka tavaliste laiemate muldajatega nagu harilikult tehaksegi ja nagu on ka ühel alloleval videol. Nii või teisiti saab sisse tõmmata 2 vagu korraga nii, et kummagi tagaratta taga on üks vaoajaja ja saab ka nii, et on küll 2 vaoajajat, aga ühe rattaga sõidetakse juba eelmise töökäiguga tõmmatud vaos (juhtvaos). Siis lisandub iga töökäiguga 1 uus vagu. Veel on võimalik kinnitada 1 vaoajaja keskele ja tõmmata iga töökäiguga 1 vagu. Plussiks võib siin olla see, et ühe vaoajajaga keskel võib traktor täpsemalt kursil püsida kui kahega ja ühe poole rattad veerevad nüüd jälgedes, mille tekitasid eelmise töökäiguga teise poole rattad. On soovitav, et see n.ö. juhtjälg jääks traktori parema ratta ja seega juhi ette. Siis on väga lihtne eelmise töökäigu võimalikud kõverused sirgeks ajada. Ja veel saab kõik nimetatud variandid läbi mängida asendades vaoajajad freesiteradega, s.o. panna tera parema või vasaku ratta taha või mõlema taha või siis ühe keskele. See tähendab, et vaod freesitakse sisse, kinnitades freesiterade vartele reguleeritava kõrguse ja laiusega vaomoodustid. Võimalik on ka vaod sisse tõmmata, vagudesse mingit väetist lisada ja siis need vaod segamise, süvendamise ja kobestamise eesmärgil läbi freesida. Eelnevalt mingit täpsemat juhendit anda ei saa. Kõik sõltub põllumaa suurusest, kujust, mulla struktuurist ja koostisest, niiskuses, kohalikest tavadest (kas, millal ja missugused väetised?) jne. Vaoajamise keskmine liikumiskiirus võiks olla ehk aeglase kõndimise kiiirus, kiirus maa või vao freesimisemisel kuskil 400 m tunnis. Üldiselt pole väikemajapidamises oluline, kas läheb paar liitrit kütust rohkem või vähem või kas võidetakse-kaotatakse tund või paar, vaid oluline on leida teguviis, mis annab antud tingimustes parima tulemuse. Kõik eelnimetatud arvulised näitajad on ligikaudsed ja sõltuvad kohalikest oludest. Üldiselt mida kuivem on maa (mittesavi), seda kergemini frees töötab. Pärast iga jõudmist põllu otsa tuleb kontrollida, kas freesiterad on ikka mitmesugugustest juurtest vms. piisavalt vabad. Liigniiskel või vastupidi – kivikõvaks kuivanud savimaal võib igasugune põllutöö osutuda isegi täiesti võimatuks. Väiksemad kuni 5 cm kivid tavaliselt märkimisväärseks takistuseks ei ole. Nendel freesimisvideotel siin on tegemist vägagi märja mullaga.
Traktori taga olevate riistade peamiseks kinnituskohaks on freesivõll. Freesimisel kinnitatakse sinna 3 või 5 freesitera, vagude sisse- ja kinniajamiseks ning vaheltharimiseks 2 vastavat riista – kummagi tagaratta taha 1 ja vagude lahtiajamiseks 1riist täpselt keskele. Ka künniader kinnitatakse võlli külge. Kogu sellel süsteemil on 10 kõrgusastet ja vajaliku neist saab valida juhi ees oleva vasakpoolse pedaaliga. Vajutus parempoolsele pedaalile vabastab haakeriistad ülalhoidmisest ja nad saavad vabalt langeda maapinnale. Selle kukkumise aeglustamiseks ja vajalikul kõrgusel peatamiseks on juhi parema käe ulatuses langemise ajal pöörlev ketas. Ketta peatamisel käega peatub ka haakeriista langemine. Hüdrosüsteemi ei ole.
See sirgete vagude saamine polegi nii lihtne. Üks võimalusi on enne esimeste vagude ajamist panna põllule püsti mõni rida väikesi markiirposte (-keppe) ja sõita nii, et traktori parempoolne ratas püsib pidevalt markiiride joonel. Iga kord, kui traktor jõuab järgmise postini, peatatakse masin, tõstetakse post eest ära, siis liigutakse järgmise postini jne. Võib kasutada ka ainult põllu otsa taguseid markiire, kui seal on piisavalt ruumi, traktori kõrvale jäävat markiirnööri (tuuleoht!) või markiiri, mis lähtub juba sisseaetud vaost. Viimasel juhul kui juhtvagu on kõver, tulevad muidugi ka järgmised samasugused. Paremat püsimist soovitud kursil aitavad hoida ka esirataste ees olevad väikesed suunamissahakesed, mis liikudes ebaühtlasel küntud või freesitud maal või kinniajamisel kartuliridade vahel valmistavad esiratastele ette ühtlasema pinna.
Pärast seemne käsitsi vakkupanekut tuleb vaod kinni ajada. Selleks võib kasutada taktori taga olevaid muldajaid. Nii suletakse traktori keskkoha all olev vagu mõlemalt poolt ja äärmised vaod ühelt poolt (traktoripoolselt). 1 töökäiguga põhimõtteliselt 2 vagu. Aga sama töö saab teha ka traktori ees oleva vaosulgejaga (selle osad ja kõrgus on reguleeritavad) ja siis aetakse kinni 1 töökäiguga 1 vagu. See võib anda sirgema ja täpsema tulemuse, sest põhitegevus toimub juhi visuaalse kontrolli all ja vähem koormatud masin püsib paremini kursil. Hilisemad vaheltharimised tuleb muidugi teha traktori taga olevate riistadega. Siis tuleb sõita uuesti mööda neid kinniajamisest jäänud rattajälgi ja muldajad tõmbavad sinna juba suuremad vaovahed. Alloleval videol on kinniajamine traktori ees oleva seadmega. Sellel seemne eespoolsel kinniajamisel peab juht olema istmel vasakule kallutatud asendis ja vaade suunatud ette piki traktori keskjoont. Siis on ka vagu seemnerida ja vaosulgeja samal sirgel ja traktorit saab juhtida mõne cm täpsusega.
Ja sellel alloleval pildil on olukrd traktori taga pärast niisugust kinniajamist.
Kartulivagude lahtiajamine on lihtne. Selleks tuleb üks muldajaist kinnitada keskele traktori taha ja saab lahti ajada vao, mis traktori all. Mõistlikuks võib osutuda lahtiajamine üle ühe vao. Siis on põllu esimesel ülekäimisel traktori mõlemad rattad puutumata vaovahedes põhimõtteliselt ühel kõrgusel ja seda on nad ka teisel ülekäimisel, kuigi siis veerevad mõlemad rattad juba mullal, mis on sinna sattunud eelneval koristamisel. Allolev video on näitlik ja seal lahtiaetavad kartulid on mulla alla peidetud pool tundi varem.
Traktoril on ka künniader. See on veidi omapärase ehitusega, valmistatud spetsiaalselt selle olukorra jaoks. Künniviilu laiust saab reguleerida adra kinnitamisega tema keskmisse asendisse või siis 6 cm võrra nihutatuna vasakule (kitsam künniviil) või paremale (laiem künniviil). Keskmiselt tulevad künniviilud laiustega 20, 26 ja 32 cm. Süsteemi puuduseks on maksimaalne künnisügavus 15 cm. Põhjuseks on mitte vähene veojõud, vaid mootori halb töö kuni selle seiskumiseni traktori viltuasendis. Teatavasti veereb klassikalisel künnil traktori üks ratas künnivaos ja teine kündmata maal ja kui on tegemist väga kitsa masinaga, annab rataste kõrguste vahe paarkümmend cm juba vägagi märkimisväärse kalde. Kui mootor viltuasendi tõttu peatub, tuleb võtta labidas, kaevata väikesed lohukesed kõrgemalasuvate rataste ette ja rihmaratast käsitsi keerutades ajada rattad nendesse kaevatud kohtadesse. Niipea, kui rataste kõrguse vahe on vähem kui 18 cm, avaneb ujuki klapp ja mootorit on võimalik uuesti käivitada. Protseduur võtab aega ca 5 min. Seda pobleemi ei teki sõitmisel üle kõrgema kännu või lumehange, sest bensiini varu ujukiruumis piisab veel umbes 10 sek ja kui enne jõutakse normaalasendini, on kõik korras. Võib kasutada ka kombinatsiooni, kus esmalt küntakse ja pärast seda lastakse künniviilud freesiga läbi. Freesitud maal on traktor paremini juhitav kui nukiliste künniviilude vahel, kuid kündmist võib mõnedel juhtudel kasutada umbrohutõrjeks. Allpool on video adra valmistamise ja katsetamise perioodist.
Haagise järgiühendamiseks on traktori tagumise raamitoru külge keevitatud väike horisontaalne paksem plaaditükike 22 mm avaga. Alloleval fotol on käru tiisel, mida kasutati selle traktori juures. Kuna transporttööde ajal freesivõlli üldiselt ei eemaldata (eemaldatakse küll freesikäpad), peab käru diisel asuma küllalt madalal, et ta ei puutuks vastu võlli vaatamata sellele, et võll on niigi tõstetud maksimaalsele kõrgusele. Tiisli madalama asendi saavutamiseks ühendatakse ta selle kõrva külge altpoolt. See tähendab, et diisli otsa keevitatud 20 mm polt lükatakse alt üles läbi selle ava ja kinnitatakse pealtpoolt mutriga. Et mutter lahti ei tuleks, võib kasutada kontramutrit või puurida mutri kohale läbi poldi splindi auk. Ja siis muidugi splint ka. Pildil on kasutatud lukumutrit. Seen lihtne lahendus on seni laitmatult töötanud.
Traktori ketid-võllid jms. on kaetud äravõetavate katetega. Kui kasutaja leiab, et nende eemaldamine töö ajaks on ohutu, võib seda ka teha. Sel juhul on sedadmed paremini näha ja kontrollitavad. Freesiajam on kaetud ainult osaliselt – piirkonnas, kus muld, kivid jms. võivad sattuda liikuvate osade vahele. Selle katte tagaosas on seadmete hoolduse ja montaaži jaoks eemaldatav luuk.
Vaoajamine laiade muldajatega
Masina paremaks püsimiseks vaoharjal vagude kinniajamisel on esirataste ees väikesed sahakesed. Nende ülesanne pole kinniajamine, vaid parema juhitavuse ja stabiilsuse tagamine. Siin aetakse vaod kinni traktori taga olevate muldajatega.
Peale selle traktori on korrastamisel ja temale täiesti uue mootori paigaldamisel veel üks lihtne tagaveoline pikendatud raamiga metsa- ja aiatöötraktor, mida pole veel müügiks reklaamitud. See on siin kodulehel (esilehel) traktorite loetelus viimasel kohal. Kui te seda ei näe, klikkige esmalt esilehel Oluline ostuteave ja siis avaneb müüdava loetelu suuremas mahus.
Peale traktorite võib läbi rääkida ehk ka mõne lihtsama traktorikäru (haagise) küsimustes, kui on oluline vajadus.